Juba kaks päeva on sära silmi toonud üllatavalt ilus ilm, lumel sillerdav päike toob alati naeru näole. Juba kaks hommikut ärkan nii õudse kurgu-kõrvavaluga, aga õhtuks on kõik, tervis, korras. Täna tulin koolist ja mul oli nagu väikestviisi raseda-isu peal.. tahtsin muna.. läksingi tipatapa meie kohalikku supermarketti (aka keldrikauplus) ja ostsin 10 muna! Tulin koju ja tegin munavõisaia ja kohvi, niihea, vanad ajad tulid meelde.
Homme on siis Tourest, suur lootus on leida sealt üliheaodavahinnaga reis ja noh kooliraames tuleb üks imetore raport ka kokku vormida, tehtav..siis on veel üks öö ja hommikul on juba ema siin ja me saame koos maaelu nautima minna!
Käisin eile oma australlasega ühes nii mõnusas kohvikus, mida soovitan küll soojalt kõigile! Seal on hästi mõnus, õdus õhkkond. Siin ta ongi: http://www.pierre.ee/ . Siis tegime vanalinnas umbes 4 ringi, käisime kõik turistide meelispaigad ära. Ma olin giid ja tema navigaator, kuna ilmselgelt ei oska ma linnas absoluutselt navigeerida, juba vanalinna sisenedes eksisin ma ära.. Eilne ilm oli super ja talvine Tallinn ei olegi nii õudne, nagu ma olen siiamaani arvanud.. käisime raamatupoes ja Twilighti sarja teine ring läks käima! Ostsin esimese osa inglise keeles ära. See raamat lihtsalt ootas seal mind..ja mul ei jäänudki muud üle, kui pidin ta ära ostma. Siis helistas mulle üks naine, rääkis minuga soome keeles ( ma olin kaks tundi varem kodus saatnud Viking Line-i CV ja ma mainisin, et oskan ka soome keelt) ja kuskil 5 minutit rääkisime soome keeles ja siis ütles ta "Okei, nüüd võime eesti keele peale üle minna!" Mul oli nagu, okei, lihtsalt nahhaalselt testiti mind ! :D
Ja tarbija24 annab elule lootust, ilmselgelt suren ma noorelt: http://www.tarbija24.ee/?id=223571
Pea on paks ja see et see valutab ka veel, no see on täitsa tavaline värk.. Tegin eile ja täna ka juttu endale olulisest asjast, psühholoogia aine raames. Jaa see jutt on siin:
Meil kõigil on inimesi, kellest me hoolime ja kes ka meist hoolivad. Inimesed, keda me armastame, annavad asjadele meie ümber väärtuse....
Mõni peab kalliks sõbra kingitud käeketti või emalt saadud kella. Minu jaoks on oluline kaelakee, mille ripatsiks on rist... See on minuga praktiliselt iga päev.
Igal jõuludel saime lastelastega oma vanaemalt jõuludeks raha, et endale siis midagi meelepärast osta. 2006.a. jõuludel palusin vanaemal kinkida mulle midagi jäävat, mingi meene. Algul oli see kett minu jaoks lihtsalt asjake, mida sobis kanda.
Kuid kui 2007.a. suvel mu vanaema suri, sain ma aru, et see kett on ainus käega katsutav mälestus temast. See kett on mulle niivõrd väärtuslik, kuna seda vaadates, hoides...meenub mulle tema....tema kortsus nahk....tema säravad silmad...mulle meenub mu vanaema väike maja, mis oli nii soe ja kus oli alati kaneelisaiakeste ja piparmünditee lõhn.
Ma tunnen end mingil määral teiste lastelaste ees erilisemana, kuna mina sain vanaemalt meie viimastel ühistel jõuludel kingituseks selle keti, mille väärtust on raske kroonidesse ümber arvutada... ja...omades midagi nii hinnalist, saan aru, et väikesed asjad meie ümber toovad meie päevadesse rahulolu, naeratust ja paljude asjade olulisus tuleb aastatega.
Head tuduaega.
Printsess
ps. S-Päev on kohekohe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar