Inimese kõige suurem, raskem võitlus on võitlus iseendaga.. Kõik teised lahingud teiste inimeste ja kasvõi terve maailmaga kahvatuvad võitlusega iseenda ees.. Võitlus iseendaga, see haarab endas nii palju erinevaid aspekte.. kasvõi tugev püüd loobuda mõnest halvast kombest - shokolaadist, alkoholist, narkootikumidest-millest iganes, tungiv vajadus kedagi enda kõrvale..kedagi, kes on nii vale, ja me ei suuda temast lahti lasta, see on võitlus enda tunnetega..oma südame vastu. Kuid mida siis teha, mis oleks õige? Milline tegu oleks õige, et kõigil oleks hea, ja eelkõige et minul endal oleks hea? Või äkki peaks kõike taluma, vaikides alla suruma tunded, mida tunneme, et nii oleks kõigil lihtsam, vähem draamat? Mis siis teha, kui seda kõike hakkab kogunema ja koguneb ja see kasvab ja laieneb ja varsti, peagi on see nii suur, et on mind täiesti endasse imanud ja ma ei teagi enam mis on õige/vale hea või halb...kui kõik tundub olevat kui üks suur hall mass ja juba kolm päeva pole näinud päikesevalgust, kõikjal on vaid pilved ja sinine taevas on kadunud..ka kuud pole enam..
Võib-olla ongi kõige lihtsam loobuda juba varakult, et jääda kõrvale sellest võitlusest, sellest lõputust, halastamatust võitlusest iseendaga oma sisemuses, mis hakkab meid seestpoolt hävitama, meid seesmiselt nõrgestab ja astub võitlusesse meie mõtete vastu? Oleks see vaid nii lihtne, et juba eoses me saaksime aru, mis on õige ja mis on vale.. kahjuks on see suhteliselt võimatu ja sellest kõigest saame aru alles siis kui me oleme kaelani sees ja siis ootab meid ees üks kõva lahing..ja me eitea ette kumb pool selle võidab ja kas üldse võidab..
Unistused on olemas. Need on seal kuskil kogu aeg ja üks päev kui me ei oota, siis nad (unistused) ongi kohal, täiesti valmis täituma, muutuma reaalsuseks. Niiet, unistuste täitumiseks peab meil olema pangega kannatust ja piisavalt palju tahtmist oodata. Kuid kes enne on olnud valmis ootama midagi, mis tuleb meie õue võib-olla alles mõnekümne aasta pärast? Ma tean, et mina pole selleks valmis, ma olen liiga kärsitu, et midagi nii kaua oodata, mul tekib selle aja peale kümmekond uut ja huvitavat ja (võimalik, et ka) paremat unistust.? Aga usku peab olema ja seda peab hoidma ja kaitsma ja õigel ajal, õiges kohas õigesti kasutama.
Ma vihkan talve, külma, kõike seda mis seal akna taga toimub. Ma vihkan, et välja minnes pean selga panema kõik kodus olemasolevad riided ja kindad ja mütsid..MA TAHAN SOOJA!, kohe,
Paranormal activity, wow, scary as hell. Ebanormaalne asi, Ma kartsin ikka kohutavalt palju, 2x enam ei vaata!
Printsess,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar