Täna oli üks imelik koolipäev..Vaatasime kõik oma tatipilte ja püüdsime ära arvata, kes on kes. Tegime ka tutipäeva proovi-isegi suht hästi kukkus välja. 3 aastat oleme unistanud sellest hetkest, mil kool läbi saab. Kurb on mõelda, et kolm aastat, 5 päeva nädalas, 8 tundi päevas oleme kõik koos olnud ja nüüd järsku enam ei ole. Matemaatikaharuga saame veel väga palju kokku, kuna toimub palju konsultatsioone, aga teistega kahjuks mitte. Kõik on kuidagi nii kalliks ja südamelähedaseks saanud. Kindlasti on neid, kellega tulevikus veel edasi suhtleme, aga ka neid, kellega enam kunagi ühtegi sõna ei vaheta. Kõige imelikum selle juures ongi võib-olla see, et ma ei ole kunagi oma klassi enda jaoks eriliseks pidanud. Aga tegelikult on nii, et alles nüüd, kui mul neid kõiki enam pole, alles nüüd saan aru, et tegelikult hoolin neist kõigist palju ja päevad ilma nendeta on ikka väga imelikud. Meel on kurb ja ühtegi tarka mõtet enam pähe ei tule.
Aaa...Audi, musi, sai korda!!!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar