Kui ükskord hakkab ikka halvasti minema, siis läheb ikka kogu täiega ja ikka väga halvasti, kui mitte natuke halvemini ?
Ma olen olukorras, kus mu väike ajukene ei suuda teha mingit otsust. Kas ma olen piisavalt julge, et minna üksi, teha seda üksi, kogeda seda kõike üksi ? Või jääda ja kahetseda ja loobuda oma rahast. Kumb variant oleks parem? Iga kahe minuti tagant suudan oma eelmist otsust muuta. See on kuradi raske ja ma ei ole lõpuni täiesti kindel kas ma suudangi seda otsust teha? Mida oleks vaja, et kaalukauss mingis suunas ära vajuks?
Miks kurat see üldse pidi nii minema? kas see on märk, et ma ei peaks minema või on see märk, et mine üksi ja alles siis koged tõelist reisimist? Kas see oli lõplik ja viimane märk, et selle inimesega pole mul enam mõtet mingeid suhteid hoida?
Ma olen kohutavalt suures segaduses. Ma ei saa lasta kellelgi teisel enda eest seda otsust teha. See otsus peab olema minu tehtud, minu otsus- mida ma teha tahan. Aga ma ju ei tea mida ma tahan, ma olen vist ikka liiga suur argpüks, et midagi üksi teha- aga milleks mul on kedagi teist enda kõrvale vaja? Mida see muudab? Koos on julgem ? Võib-olla, kui ma võtan pipragaasi kaasa? siis ei ole ju midagi mida karta?
Jah ma lähen. Ei, ma ikka ei julge. Ei, mis siin ikka karta, ma lähen, ma olen ju julge ! Eii, nii julge ma ei ole, ma ei saa minna.... etc.
Ja nii kogu aeg, mu mõtted pole elusees sellise kiirusega vaheldunud nagu praegu! Ma ei suuda neid vaigistada, tagasi hoida. Ma lihtsalt olen.
Meeleheitel Printsess.