kurbus

Millal me teame, et miski on tõeline? Millal me suudame eristada unistused reaalsusest? Millal me saame aru, et me oleme olemas, et me hingame, ja vastuseks ei sobi see, et, siis kui me näeme, kuidas rindkere üles-alla liigub. Kõige tõelisem pidi olema inimene, kes nutab.. kuna pisarad on tõelised, selles väljendub inimese emotsioon, tunne, mis teda on vallanud.. Kuid ka nutmist on võimalik ju teeselda? Aga siiski, ka sel juhul on pisarad ju tõelised!? ..

Täna nutsin.. vaatasin kõige südamlikumat ja hinge minevat sarja - "Sind otsides" ja nutsin.. Pärast seda ongi tuju olnud kurvameelne ja meelde tulevad kõik kurvad sündmused..

Kuu - imeline ilmutus, mis ka rasketel aegadel, kõige pimedamatel öödel, meenutab, et igas asjas on võimalik leida midagi ilusat. Kuu ei ole lihtsal kivikamakas, see on midagi palju rohkemat ja kindlasti on meil kõigil tema jaoks oma tähendus olemas..

Ma kirjutan ja ma ei tea mida ma kirjutan ja ilmselt ei saa isegi enam aru millest ja miks?

Seega..

Eilne pidu oli täiuslik, kuna see sisaldas kõike võimalikku-sööki, jooki, naeru, head seltskonda, tantsu, üksteise ära kaotamist ja nuttu ja taksosõitu koju, mis oli omamoodi lahe kogemus, loomulikult.

Mina ja minu toredad tüdrukud.

Ma tunnen igas oma silmapilgutuses, igas käe või väiksevarba liigutuses Setomaad, tegime Sandraga skypes 4-tunnise kõne Setomaast, enam ei tahaks selle kohta midagi kuulda!.

Lähen teen kohvi ja vaatan The Vampire Diaries edasi..

Printsess.