Ahastus tabab mind piksenoolena, kui reaalsus jõuab minuni kui puu ladvast potsatav mädanenud õun. Mulle öeldakse õelaid asju, teemadel "Ilmselt sa ei saa oma arvutist mitte ühtegi faili kätte." Jah, see väike asjakene muserdab mind väga palju.. Ma üritan mitte mõelda, et mu eluaegsed pildid on seal..mu muusika..mu muud vajalikud/vähem vajalikud failid. Ja kõige toredam on selle juures, et mul on ju väline kõvaketas..aga ma ju olin nii tark, et paigutasin sinna vaid oma filme..mitte ühtegi pilte, milline dumbass teeks nii? Just minusugune, ilmselgelt.
Täna olen olnud täiesti pühendunud uuele fantaasia-romaanile "The hunger games." Mida lehekülg edasi, seda fantastilisemaks see näljamäng muutub.
Aina enam taban ma ennast lugemas, lugemas midagi, mis on reaalsusest tuhandeid kilomeetreid, tihumeetreid ja muid vahemaasid kaugemal. Võib-olla see ongi see, mis mind nende juures võlub..see viib mind kuhugi, kus ma olla tahaks, eemal kõigest sellest, mis mul ümber toimub? Ma loen, ja mu silme ette tekivad pildid, kujutluspildid..Ma näen seda kõike toimuvat nii selgelt, et vahel on raske meenutada, et see on kõik ühe kirjaniku (ilmselgelt suurepäranse kirjutusvõimega) väljamõeldis, olematu.
"Videvik", "Noorkuu", "Päikesevarjutus" "Midnight Sun"
Stephanie Meyer.. Ilmselt, kui sa oleksid jumal, siis ma kummardaksin Sind iga päev, kasvõi viie tunni tagant, loeks palvet ja lubaks, et ei tee pattu. See, mida ja kuidas see võrratu kirjanik on kirja pannud, see on lihtsalt hämmastav, see võlub mind üha enam ja enam. Neid raamatuid lugedes ei tule mu kujutluspiltidel lõppu..ma võiksingi unistama jääda, kuid kahjuks taban reaalsust suure mürtsuga, et see on justkui olnud nagu üks meeliköitev uni. Ma loeks neid raamatuid ühe uuesti ja uuesti, kuna siis leian ma mõne uue tsitaadi/mõtte, mis mul eelmine kord nägemata jäi.
Ma olen tänulik, et mõni inimene (S.Meyer) näeb unes vampiire ja armastust, ja et ta oskab kirjutada midagi nii kaasahaaravat.
Mulle ei meeldi need teosed sellepärast, et filmis mängib kohutavalt kütkestav näilteja Edwardit, (Suu hakkab küll ila jooksma, jaa, see on siiski väga suur pluss) vaid sellepärast, kuidas Eward Bellat armastab.. ma arvan, et see on iga tüdruku/naise unistus.. et poisid nende eest nii hoolitseksid. Armastus, mis on nii võimatu, samas nii võimalik ja nii võimas.
"Koidukuma" on veel jäänud lugeda. Siis on lõpp. Fantaasiad saavad lõpu.
Hetkel tuli meelde selline tsitaat: "Your lips are still blue. You want me to warm those up for you?"
Me otsustasime Mariga, et täna ei oleks ju mingit erilist mõtet eksamiks õppida, missest, et temal on see homme ja mul Teisipäeval..Aga mul on homme aega õppida küll..ja üleüldse, meil oli niisama nii naljakas ja pisarad silmas naersime lausa. Siinkohal suur aitähh Jonnile. Tema ikka suudab alati meie meelt lahutada.
Ja mõni asi siin ikka ei muutu, kunagi .!
Printsess.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar